Kommentaarid (4)

Inkade maa Peruu

Aga mitte ainult! Peruus elab lisaks inkade järeltulijatele 50 eri hõimu, kuigi tublisti üle poole Peruu rahvastikust on nüüdseks mestiitsid – eurooplaste ja indiaanlaste segaverelised järglased. 

Ka looduslikult on Peruu väga mitmekülgne: siin on nii ookeani, džunglit kui Andide mägesid oma lumiste tippude ja liustikega. Meie piilusime natuke nii ühte kui teist, aga põhirõhk jäi ikkagi mägedele, mis ei teinud meie elu ülearu lihtsaks, aga selle eest tegi huvitavaks.

Sõidame ikka koos Bramiga, ta on väga tore noormees. Meie tempod tunduvad klappivat, lisaks teeb ta suurepäraselt süüa, kui selle kord ette võtab. Ja tal on hea kaamera ning ta oskab sellega kenasti ümber käia, nii et oleme temalt saanud kvaliteetseid fotosid, kus oleme mõlemad Janiga korraga peal. Seni on see üsna haruldane olnud või palju sekeldamist nõudnud.   

Peruu põhiteed on üldiselt head, aga nii kui maha keerad, läheb asi ikka üpris hulluks. Eks me sattusime ka vihmaperioodi lõppu, kui teed ongi kehvas olukorras. Ja kui see kruusa- või pinnastee parasjagu kannabki, on ta nii hüplik, et raputab sisikonna segamini. Igatahes oleme saanud ukerdada liiga palju mudas, näinud hulganisti maalihked ning sõitnud läbi sadakonnast ojast ja jõest, mille vihmad on üsna veerohkeks teinud. Sekka mõned keerulised mäeületused, kus libe mudatee kulgeb otse kuristiku serval, nii et hakkab päris kõhe. Korra pidime end ka värskest mudavoolust läbi pressima. Jan läks esimesena ja jäi kinni, Bram üritas temast mööda sõita, et siis appi minna, aga juhtus hoopis nii ...


Mina ei tahtnud isegi proovida.

Üks muidu tugeva, aga eriti libeda betoonpõhjaga lai ja kiire vooluga jõgi niitis pikali nii Brami kui minu, ja sinna jõkke jäid minu fotoaparaat ning joogikott, lisaks päikesekreem, banaan ja avariišokolaad ootamatult tabada võivaks suhkrupuuduseks. Päev enne seda oli rappuval kruusateel koormast pudenenud mu vihmajope. Ma ei teagi, kumb kahju suurem on, rahaline või emotsionaalne, sest fotokasse jäi umbes nädala jagu pilte, Machu Picchu nende hulgas. Aga õnneks olin ka telefoniga klõpsinud ja Bram jagas lahkesti ka oma fotosid. Kuidas saada üks raske tsikkel jõest kätte, kui põhi on nii libe, et jalad alt kaovad?

Sõitsime suurema osa ajast tavalistest turismiteedest nii palju eemal, et polnud seal ei majutusasutusi ega söögikohti, mis polegi muidu probleem, sest meil on telk ja matkapliit, aga kui ikka hullult sajab, siis ei taha ei selle ega teisega jännata. Nii oleme öömaja küsinud tee äärde jäävast koolist ja toitu suvalistest majapidamistest. Prouad on selle üle õnnelikud olnud, sest saavad teenida mõne lisasoli. Meie oleme õnnelikud, sest saame seni puhata, kuni meile süüa tehakse (kui enesestmõistetav see tavaelus on!) ja natukenegi toetada mägielanikke, kelle sissetulekud just ülearu suured pole. Mulle on rohkem väljas söömine toonud kaasa ka rohkem kõhuhädasid. Ise teha oleks turvalisem, aga alati ei jaksa ega viitsi, eriti kui sõidupäevad on nii intensiivsed. Lihtne toit maksab umbes poolteist eurot ja sisaldab salatit või läätsesid, riisi ja kartulit ning natuke kana-, sea- või veiseliha. 

Tervisest veel, et need auklikud teed raputasid liigesest välja mu vasaku õla, mis teeb päris korralikku valu. Pealinnas käisin kiropraktiku juures, kes ragistas kõik alates seljast paika, aga päev hiljem ühest ootamatust löökaugust läbi sõites taastus endine olukord. Lahendust pole, venitan ja püüan kätt töös hoida, et päris kinni ei jääks. 

Esimest korda kogu matka jooksul kohtusime külaelanike seatud teesuluga, millest läbisaamiseks raha küsiti. See oli nädal enne ülestõusmispüha, kohal oli ka Jeesuse kuju, nii et võib-olla mingi kohalik komme. Nägime selliseid teisteski külades, aga neist saime lihtsamalt mööda. Teesulg kujutas endast risti üle tee lohistatud haralist puud, siis umbes 10 meetri kaugusel väikest palki, seejärel kitsale teele pargitud veoautot ja viimaks inimtõket. Kolmest esimesest pressisime läbi, viimases oli liiga palju purjus mehi ja nad tulid liiga lähedale ja kiskusid juba mu ratast, kes ma seda meie rongkäiku kalanäoga vedasin. Siis tuli Bram appi, kauples nendega natuke ja ütles, et maksame ja kaome, enne kui nad agressiivseks muutuvad. Mis oli muidugi õige mõte, ma olingi juba liiga jonni täis ja oleks sinna kauemaks jaurama jäänud. 

Tsiklid said Limas hoolduse, välp oli tegelikult juba paar tuhat kilomeetrit üle, aga olime siis alles mägedes. Uus õli sisse ja kolm uut rehvi alla, minu ratta tagumine kestab veel mõne tuhande kilomeetri. Juba pikemat aega jukerdab mu tsikli bensiinipump, filtri puhastus aitab ainult natukeseks ajaks. Kui sõidame jahedamates oludes ja tasasel maal, ta endast märku ei anna, aga kuumema ilmaga järskudel serpentiinidega tõusudel ukerdades kipub ratas välja surema ja see ei ole sellises olukorras just kõige toredam ega turvalisem. Ümber kukkunud ma siiski pole, aga ega palju puudu ka pole jäänud. Limas läks Janil muude asjade kõrvalt see vahetus siiski meelest, nii et tegi hiljem, uuesti teel olles. Üks varubensiinipump sõitis meil kaasas alates Nepalist, kus Jani rattal sellega probleem oli. 

Bensiini müüakse Peruus 84–97-oktaanilist ja seda saab gallonites (3,78 liitrit). Meie tankisime enamasti 90t ja maksime liitri eest 0,83–1,1 eurot. Isegi sama firma üksteisest mõnesaja meetri kaugusel asuvates bensiinijaamades võis hinnaerinevus olla märkimisväärne, nii et ega me süsteemile eriti pihta ei saanud. Mõne korra mägedes pidime kütust ostma kohalike majadest, kus seda müüdi pudeliga. 

Mõnesajaks kilomeetriks sattusime ka PanAmericanale, mis on kokku 30 000 km teid läbi Lõuna-, Kesk- ja Põhja-Ameerika. Ainus katkestus on u 160 km Panama ja Colombia piiril asuval Darién Gapi soisel alal, kust teid läbi ei lähegi. Mistap ka meie peame oma tsiklid sealt kas üle lennutama või ümber laevatama. Aga sinna on veel natuke aega. Muidu on see lai, igav ja suuri veoautosid täis tee, nii et me ei püsinud sellel rohkem kui hädapärast vaja, et pealinna Limasse ja sealt jälle välja saada.  

Meid hoiatati igal sammul Peruu põhjapoolsemate rannikulinnade eest, et neis pidi halastamatult röövitama. Et rannik oleks tähendanud ühtlasi PanAmericanat, valisime kahe halva asemel kaks paremat ning keerasime rõõmuga tagasi palju turvalisematele mägiteedele. Seal ei liigu nii palju rahvast ja röövlitel oleks noos väike. Meil oligi plaanis üle vaadata Cordillera Blanca, kus saab näha nii liustikke kui üle 6000-meetriseid mägetippe. 

Sellest, mis me veel Peruus nägime ja kuidas see kõik oli, las räägivad nüüd pildid.

Lisa kommentaar

Email again:
Kommentaarid (4)
Loodetavasti olid sel mudal vähemalt raviomadused või midagi :) Anneli · 24. aprill 2019
Immuniseeriv toime oli sel mudal ;) Pärle · 25. aprill 2019
Issand kui super loodusvaated ja mägiteed. Iris · 25. aprill 2019
Kahju et riigid kiiremini ei vaheldu, oleks tihemini mõnusat lugemist. Mõned tuttavad kohad jällegi, Kuelapis käisin mõni aasta tagasi, siis gondlit kükk ei olnud ja eelmine külastaja oli käinud 3 päeva enne mind, seal nägime ka maalihet oma silmaga kui sinna sõitsime ja tee sinna oli Boliivia Surmateega nagu 2 tilka vett, aga koht oli äge, laamakari oli meile seltsiks. Mõnusat Ecuadori ja ikka nael kummi, kuigi ma ei saa aru miks pannakse riigile laiuskraad nimeks, kujuta ette kui Eesti nimi oleks 59-th latitude :) Margus · 25. aprill 2019