Kommentaarid (4)

Kui uni saab otsa

“Kas sa näed, kes siin on!” kuulsime selja tagant tuttavahäälset hüüatust Fitzroy Crossingu ainsas tanklas, kuhu õhtupimeduses pärast Gibb River Roadilt lahkumist sõitsime, et Jani ema-isaga kokku saada. Õigupoolest pidime kohtuma kämpingus, aga me rattad liikusid juba aurude peal ja tahtsime kõigepealt bensiini võtta. Tanklas oli ka üks Britzi matkabuss, mis osutuski Marika ja Kalle järgmiste päevade koduks. Mina ei jõudnud tervitamiseks mootorratta pealt mahagi ronida ja sain kõik kallistused kätte, üks jalg veel üle tsikli ja kiiver peas. Lõpuks pidime ka teistele inimestele sinna tanklasse ruumi tegema ja oma jällenägemisvadinat mujal jätkama.

Meid ootasid ühised 8 päeva ja umbes 3000 kilomeetrit, et sõita lõuna poole Perthi, kust Marika ja Kalle tagasi koju pidid lendama. Juba numbritele mõeldes oli selge, et päevad peavad õigeks ajaks kohalejõudmiseks olema üsna pikad. Teed olid enamasti sirged ja igavad ning vaated avarad ja lagedad. Õnneks sõitsime läbi ka mitmest kenast looduspargist, millest igasse me küll sisse ei keeranud, aga vaateid saime nautida sellegipoolest. 

Lääne-Austraalia põhjaosa ei ole eriti tihedalt asustatud, nii saime sõita kilomeetrite kaupa kedagi kohtamata. Praegusel aastaajal on liiklus pigem lõunast põhja, sest Austraalia lõunaosas algab külm ja vihmane talv, samas kui muidu troopilises põhjaosas on just alanud talutavate temperatuuridega kuiv periood. Kümnest vastutulevast autost kaheksa olid matkaautod, -bussid või karavanid – enamasti grey nomads ehk pensionieas inimesed, kes talveks põhja sooja kolivad ja siis, kui lõunas jälle ilmad ilusad, tagasi koju lähevad.

Liikluskultuur – nagu tegelikult kõik siin Austraalias – on üliviisakas. Kui teed on nii tühjad, nagu nad siin on, tervitatakse käeviipega lausa iga vastusõitjat. Et vahemaad on väga pikad, hoidsime meie säästlikku 90 km/h kiirust, ja kuigi Lääne-Austraalias on lubatud 110 km/h, mööduti meist teinekord alles pärast kümnete kilomeetrite pikkust ootamist. No et äkki me ikka võtame kiiruse üles.

Kuna Austraalias liigub palju inimesi matkates, on kämpingute infrastruktuur väga hästi välja arendatud. Oleme kohanud kolme tüüpi peatumiskohti. Teede ääres, mõnikord vahetult, mõnikord mitusada meetrit maha keerata, on tasuta puhkealad, kus on lihtsalt plats peatumiseks, heal juhul varjuline, veel paremal juhul on seal kuivkäimla ja eriti heal juhul ka vihmaveekogumistünn, kust saab vett võtta. Vahel lubatakse kempsuta kohtadesse jääda ainult sellistel sõidukitel, millel WC sees, ja kui sul seda pole ette näidata, tuleb varahommikul pargivaht ja teeb 200 dollarit trahvi.

Siis on n-ö odavad kämpingud, kus on mõnikord ainult telkimisplatsid ja WC-d, aga vahel pakutakse nii vooluga kohti bussidele kui vooluta kohti telkijatele, heal juhul ka veega tualetti ja sooja dušši ning kohta, kus saab nõusid pesta, ning eriti edevates on ka köök ning müntidel töötav pesumasin. Sellised kohad võivad olla pisut ajale jalgu jäänud või üsna tee ääres või mingil muul põhjusel odavamad. Hinnad on neis väga erinevad, vahel saab 8,5 euro eest (kahele) sooja veega pestagi, teinekord saab 15 euro eest ainult kempsus käia.

Ja siis on uhked kämpingud, kus saab nii telkida kui oma karavani või bussiga pikemalt peatuda, lisaks pakutakse eri suuruse ja mugavustega üürimajakesi, on olemas nii köök kui pesumasinad ja kusagil nurgas on ka bassein ning kõik on puhas ja kaasaegne. Telkijatele on neis hind alates 20 eurost kahele.

Marika ja Kallega koos rännates lubasime endale (st pigem lubasid nemad meile) ka paar kallimas kohas ööbimist, aga päris sageli jäime õhtu saabudes lihtsalt teeäärsele tasuta puhkealale. Igas osariigis on selle kohta oma reeglid, kuigi tegelikult võid jääda ka parklasse magama ja kui politsei või pargivaht tuleb sind ära ajama, ütled, et olid väsinud ja ei jaksanud edasi sõita. Väsinult sõitmise eest hoiatavad teeäärsed sildid iga natukese maa järel, nii et seda võetakse väga tõsiselt.

Teine võimalus on keerata lihtsalt teelt maha, kui aeda ees pole, ja telkida põõsastes. Meie saanuks seda tsiklite ja madala telgiga isegi tähelepanu äratamata teha, aga kõrge valge matkabussiga on end päris keeruline ära peita, isegi kui maastik teelt maha keeramist võimaldaks. Ja siis olevat veel rusikareegel, et kui sa oled kuni 20 km lähimast linnast või ametlikust telklast, pead sinna sõitma ega tohi põõsasse jääda. Nojah, seda, et Austraalias on kohutavalt palju reegleid ja neid kohutavalt armastatakse, kuulsime juba Dilis kohatud Timilt, kes siin aasta aega rändas.

Muidugi oli vanematega väga tore koos matkata ja meid hellitati hea toidu ja muude mugavustega täitsa ära. Bussis oli köök, kus sai hõlpsasti neljale inimesele süüa teha. Lisaks saabus koos nendega meile Eestist nii vajalikke tsiklijuppe kui ka eriti rõõmupakkuv saadetis Marilt, kes teadis täpselt, millest ma puudust olen tundnud, ning küpsetas maikuus mulle saatmiseks piparkooke ning kattis need ka ohtra glasuuriga – just, nagu mulle meeldib. Aitäh, kallis Mari!

Kui olime õigeks ajaks Perthi jõudnud ja Marika ning Kalle lennujaama autot ära viima läksid, sõitsime meie Rasmuse juurde, minul süda rinnust välja hüppamas. Me olime temaga küll kogu reisi jooksul pidevalt ühenduses, aga ema rõõm lapse nägemise üle on alati midagi kirjeldamatut, isegi kui laps on juba suur ja elab oma elu.

Pisut oli vaja veel logistikat teha, aga kui olime Jani ema-isa hilisõhtul lennukile saatnud ning Rasmuse juures end viimaks sisse seadsime, tabas mind vaatamata kõigele heale, mis meie elus parasjagu oli, ängistav tühjusetunne... Mu unenägu oli täitunud. Eesmärk, mis meid kogu aeg edasi sundis, oli saavutatud. Ma olin sõitnud mootorrattaga Austraaliasse oma poja juurde.

See teekond ise on ka olnud nagu unenägu – värviline ja paeluv, mõnikord halvavalt õudne või ärev, aga enamasti siiski helge ja rõõmus. Ja pööraselt huvitav! Kõige rohkem on see tee unenägudega sarnanenud hetkega muutuvate olukordade tõttu, kus miski pole nii, nagu tundub, ja asjad ei lähe nii, nagu eeldad, vaid lahenevad hoopis ootamatul viisil. Aga lõpuks on kõigel siiski mingi mõte. Ja põhjus, miks just nii läks, nagu läks.

Paljud sõbrad on küsinud, et mis nüüd edasi. Ausalt, veel ei tea. Ma pole näinud rohkem innustavaid unenägusid ega pole mul ka maailma kaugetes paikades rohkem lapsi, kelle juurde järgmiseks sõita, aga midagi saab edasi kindlasti. Me oleme mootorratastega Austraalias ja kuidagi oleks vaja siit nüüd tagasi koju saada.

Lisa kommentaar

Email again:
Kommentaarid (4)
Palju õnne! Nii tore on lugeda, kuidas unistused ja soovid täituvad. Aga mis puutub edaspidisesse, siis kas ei olnud plaan teha tervele maailmale ring peale? Pärast Austraaliat on Uus-Meremaa oma fantastilise loodusega lausa kohustuslik. Ja sealt edasi juba Lõunamere saared, Polüneesia jpm. Kuni lõpuks jälle mandrile, Tšiili rannikule. Jne jne. Maailm on ju lahti. Ja neid, kes motikaga on ümbermaailmareisi teinud, polegi eriti palju. Igatahes hoian pöialt, et reis edasi kestaks. - Tõnn. Tõnn · 10. juuni 2018
Aitäh, Tõnn! Me tahaks muidugi igale poole minna ja Uus-Meremaa oleks täitsa loogiline jätk.
Üks asi, millest praeguseks aru oleme saanud, on see, et tsiklite ükskõik millisele saarele viimine on nii kallis lõbu, et peame hakkama neid vahele jätma ja pigem mandritel püsima. Saaksime kauem sõita ja rohkem näha. Aga Uus-Meremaa jaoks üks mõte on küll, vaatame, kuidas välja kukub.
Pärle · 10. juuni 2018
Hõissa teile Austraaliasse! Vaatan pea iga päev kas on blogisse midagi uut tulnud, teie seiklusi on hea lugeda. Oled väga sõnaosav :) Emban-kumban teid ja et reis kestaks! Pille · 11. juuni 2018
Aitäh, Pill! Pärle · 14. juuni 2018