No problem, you are welcome!
Ma arvan, et seda lauset kuulsime Marokos umbes sama sageli kui tervitust salam alaikum.
Ütlen kohe ära, et meile Maroko väga meeldis: polnudki probleeme ja tundsimegi end väga teretulnuna. Kuigi esimestel päevadel ikka pisut ebalesin ja hindasin iga olukorda tavalisest pisut kauem – ka toidupoes käisime algul nii, et üks valvas samal ajal rattaid –, siis üsna pea tundsime end väga mugavalt ja turvaliselt.Suurim erinevus võrreldes koduse Euroopaga, mis üle Gibraltari väina Marokosse sisenedes kohe silma torkas, oli praht tänavatel. Kui esimest korda veepudelil korki pealt keerasin ja see pihku jäi, põrnitsesin üllatunult tükk aega, et kuidas see siis nüüd juhtus. Ei oskagi enam pudelist juua, kui miski end samal ajal ninna ei pressi või põske ei kriibi või rinnaesist täis ei lödista.
Maroko tõesti kohtles meid kenasti, kui ehk minu kohe esimesel päeval alanud kõhuprobleemid välja arvata. Kui lõpetasin kohalikelt ostetud tee ja kohvi joomise, sai ka kõht korda, aga selleni jõudmiseks läks välistamismeetodil ikkagi terve nädal. Arvasin küll, et keedetud vesi, aga noh, võib-olla oli liiga vähe keedetud. Tee ise oli muidugi jube maitsev, kange ja magus! Saime ka teada, miks tuleb teed kannust kõrgelt valada – kui vahutab, on tee hea ja hästi tehtud.
Ilm meid soosis, temperatuurid olid valdavalt kahekümnendates, aga liikusime ka teadlikult mööda mägesid ja kanjoneid, kus ongi jahedam. Sulejope, villased sokid ja sulemagamiskotid läksid käiku pea igal telkimisööl. Marokos on veel kämpinguid ja kasutasime neid rõõmuga. Mida lõuna poole, seda vähem leidus „lääne tualetti“ – seda potiga – ja aina rohkem jalajälgedega kempsu, mis mõne üksiku erandiga hoiti küll väga puhta ja viisakana.
Adhan – kutse palvele, mida minarettidest kuuleb – tundus mulle Marokos hoopis ühetaolisem ja vähem meloodiline kui näiteks Iraanist mäletan. Mägedes on inimesi (ja vastavalt ka prahti) vähem ning oli päris lummav sõita läbi inimtühjade külade, adhan mäekülgedelt vastu kajamas.
Eranditult kõik inimesed, kellega kokku puutusime, olid väga siirad ja heatahtlikud. Ükski kaupmees meil nahka üle kõrvade tõmmata ei tahtnud, vesi maksis igal pool sama hinda, munad, tee ja kohv samuti. Oma pea 20-aasta tagusest Marokos-käigust mäletan, et kui mitte mujal, siis Marrakechi medinas olid poodnikud tähelepanu saamiseks üsna agressiivsed, aga nüüd istusid kõik telefoni süvenenult poe ees pingikesel ja turist võis rahulikult ringi vaadata, ilma et kohe midagi müüma oleks hakatud. Ka politsei, keda on teedel näha palju, viipas meid enamasti kontrollpunktidest läbi ja kinni peeti meid ainult kaks korda, sedagi uurimaks, kas meil on ikka kõik hästi. Kohalikud näisid politseid kartvat, aga lugesime-kuulsime paljudelt, et sageli leitakse põhjus altkäemaksu küsimiseks.
Mauritaania kahjuks nii head muljet ei jätnud. Olime seal vaid viis päeva ja Sahara kõrbesse sisse ei läinud, ainult nuusutasime servakest. Päevased temperatuurid olid kerinud üle 40 ja see kuumus ning liiv, mida ma jätkuvalt ülearu ei armasta, tekitasid soovi pigem edasi liikuda. Maroko–Mauritaania piiriületus on üks pikemaid ja kurnavamaid, millega olen kokku puutunud, aga õnneks võttis Andrus pea kuus tundi kestnud asjaajamise enda peale, kuni mina varjus palavusest oimetu olin. Siin ei usutud ka, et ma päriselt ise rattaga sõidan ja ametnik tuli välja veenduma, et meil on tõesti kaks tsiklit – muidu ei vaata keegi ühtegi sõidukit, kui neid piiril riiki sisse vormistatakse.
Poolest Marokost lõuna poole Sahara serval on vahemaad asustuste vahel juba väga pikad ja ametlikke kämpinguid ei ole, nii saime paar korda metsikult kõrbes ööbida ja need olid küll ägedad kogemused. Öine taevas on kõrbes väga ilus, aga tähed paiknevad juba nii, et midagi tuttavat ette ei tule. Suur Vanker istus saba peal juba ammu, nüüd pole teda enam nähagi. See lugu läheb teele Dakarist, aga Senegali enda muljed olgu juba järgmise postituse teema.