Kui te juba mu turvalisuse järele küsite, siis üldiselt petan ma päris kenasti ära, et ma polegi üksi. Sest kui naisterahvas seisab koormatud mootorratta kõrval, siis ega ta ju ometi ise sellega sõida. Kusagil peab olema mees, kes seda teeb. Eriti kui läheduses on püsti kaheinimese telk, siis kindlasti magab seal poksija, kes halbade mõtetega mööduja une pealt lömastab. Või kui telk on jõe ääres, on ta kalal ja naaseb kohe 5-kilose purikaga ning lajatab sellega.

Tundub päris uskumatu, et oleme juba üle kahe kuu paigal olnud. See aeg on kulunud kuidagi kiiresti, aga eks heas seltskonnas ja mugavates oludes lähebki aeg ruttu. Oleme püüdnud endale kogu interneti läbilugemisest tulemuslikumaid tegevusi leida, aga eks saame ka piisavalt lulli lüüa.

Seda matka on olnud juba üle 100 000 km, nii et paras aeg vaadata, kuidas tsiklid vastu on pidanud ja mis on nende nõrgad kohad. Meeldetuletuseks, mis seisus nad olid siis, kui teele asusime. Üldiselt võime vist rahul olla. See tähendab mina võin, sest Jan on nii hea mehaanik, et kohalikelt remondimeestelt oleme abi pidanud otsima vaid mõne korra, kui on olnud vaja riistu, mida meil kaasas pole, või on liiga spetsiifiline töö teha. 

Meie sõiduriided ei pruugi just kõige ägedamad ja moodsamad välja näha, aga me lähtume ennekõike turvalisusest. Ja järgmiseks mugavusest. Eriti siin USAs näeme sõitjaid T-särgi väel ja lühikeste pükstega, jala otsas sandaalid ja peas munakoore-taoline poolkiiver, mis midagi ei kaitse. Siin on nii lihtsalt kombeks. Pealegi nõutakse kiivri kandmist vaid 19 osariigis 50st. Paljudes teistes riikides pole samuti kiivri kandmine kohustuslik, või kui ongi, ei jaksa inimesed endale kiivrit osta. Ja kui jaksavadki, kannavad seda kus juhtub.