Viimased kolm sõidunädalat olid kuidagi eriti intensiivsed. Ägedad kohtumised, ilusad vaated ja tsiklijamad jätkusid, aga kõike oli lausa üle võlli: kui uus tutvus, siis illegaalselt kanepi kasvatajaga, kellelt riik hiljaaegu neli miljonit dollarit trahvi kasseeris; kui kaunis loodus, siis Vaikse ookeani ääres kulgev Highway 1, mis on üks maalilisemaid rannikuteid maailmas; kui tsikkel ära sureb, siis inimasustusest eemal üksi keset metsa olles; kui mõni loom otsustab tsikli eest üle tee joosta, siis mitte kits, vaid karu.

Kui te juba mu turvalisuse järele küsite, siis üldiselt petan ma päris kenasti ära, et ma polegi üksi. Sest kui naisterahvas seisab koormatud mootorratta kõrval, siis ega ta ju ometi ise sellega sõida. Kusagil peab olema mees, kes seda teeb. Eriti kui läheduses on püsti kaheinimese telk, siis kindlasti magab seal poksija, kes halbade mõtetega mööduja une pealt lömastab. Või kui telk on jõe ääres, on ta kalal ja naaseb kohe 5-kilose purikaga ning lajatab sellega.

Tundub päris uskumatu, et oleme juba üle kahe kuu paigal olnud. See aeg on kulunud kuidagi kiiresti, aga eks heas seltskonnas ja mugavates oludes lähebki aeg ruttu. Oleme püüdnud endale kogu interneti läbilugemisest tulemuslikumaid tegevusi leida, aga eks saame ka piisavalt lulli lüüa.

Seda matka on olnud juba üle 100 000 km, nii et paras aeg vaadata, kuidas tsiklid vastu on pidanud ja mis on nende nõrgad kohad. Meeldetuletuseks, mis seisus nad olid siis, kui teele asusime. Üldiselt võime vist rahul olla. See tähendab mina võin, sest Jan on nii hea mehaanik, et kohalikelt remondimeestelt oleme abi pidanud otsima vaid mõne korra, kui on olnud vaja riistu, mida meil kaasas pole, või on liiga spetsiifiline töö teha.