Tundub päris uskumatu, et oleme juba üle kahe kuu paigal olnud. See aeg on kulunud kuidagi kiiresti, aga eks heas seltskonnas ja mugavates oludes lähebki aeg ruttu. Oleme püüdnud endale kogu interneti läbilugemisest tulemuslikumaid tegevusi leida, aga eks saame ka piisavalt lulli lüüa.

Seda matka on olnud juba üle 100 000 km, nii et paras aeg vaadata, kuidas tsiklid vastu on pidanud ja mis on nende nõrgad kohad. Meeldetuletuseks, mis seisus nad olid siis, kui teele asusime. Üldiselt võime vist rahul olla. See tähendab mina võin, sest Jan on nii hea mehaanik, et kohalikelt remondimeestelt oleme abi pidanud otsima vaid mõne korra, kui on olnud vaja riistu, mida meil kaasas pole, või on liiga spetsiifiline töö teha. 

Meie sõiduriided ei pruugi just kõige ägedamad ja moodsamad välja näha, aga me lähtume ennekõike turvalisusest. Ja järgmiseks mugavusest. Eriti siin USAs näeme sõitjaid T-särgi väel ja lühikeste pükstega, jala otsas sandaalid ja peas munakoore-taoline poolkiiver, mis midagi ei kaitse. Siin on nii lihtsalt kombeks. Pealegi nõutakse kiivri kandmist vaid 19 osariigis 50st. Paljudes teistes riikides pole samuti kiivri kandmine kohustuslik, või kui ongi, ei jaksa inimesed endale kiivrit osta. Ja kui jaksavadki, kannavad seda kus juhtub.

See osakond ei ole reisimisel küll ellujäämiseks otseselt hädavajalik, aga teeb elu oluliselt kergemaks. Oleme ära hellitatud sellega, et nii lihtne on teada, kus oleme, kuhu läheme ja kuidas sinna saab. Paarkümmend aastat tagasi “juhtus” ränduritel kindlasti palju rohkem, kui eksimine käis asja juurde ja muud moodi kui kohalikega suheldes hakkama ei saanud. Aga selle eest on praegu võimalik ka igal introverdil üsna mugavalt maailma näha ja eriti julge ei pea ka olema, sest enamik infost ja toimetuleku juhised on guugeldamise kaugusel – ole ainult ise tubli ja otsi välja.

Me kumbki ei oska süüa teha. Sellepärast sööme tihti väljas. Ja sellepärast ka, et tahaks ju kohalikke toite proovida. Restoranid jätame küll vahele, sest võime nende valged laudlinad ära määrida ja siivsad külastajad eemale peletada. Pealegi on need mõnel maal nii kallid, et ühe restoranilõuna asemel saame nädal aega tänaval süüa. Ja tänavatoitu me armastame väga! Sööme seda igal maal ja sellest pole kunagi kõht lahti läinud – tuleb lihtsalt vaadata, et toitu tehtaks värskelt sealsamas.