Kommentaarid (4)

Baja California

Njaa, see Baja (alumine) California ehk California poolsaar nagu on Mehhiko ja ei ole ka. Looduslikult on, riigikorralt ja rahaühikult ka, aga siinne põhja-ameeriklaste ja kanadalaste kontsentratsioon on nii suur, et inglise keelt kuuleb mõnes paigas rohkemgi kui hispaania keelt. Eriti muidugi praegu, kui kliimapagulased ehk snowbird’id, nagu neid kutsutakse, massiliselt talve eest sooja ja nende jaoks odavasse sihtkohta pagevad. Ühest küljest teeb see California poolsaare turvaliseks, sest nad ei tuleks, kui nad end siin hästi ei tunneks, teisalt teeb see elu ka teiste jaoks arvestatavalt kallimaks.

Lumelinnud kipuvad kogunema asustatud punktide läheduses ja mujal on neid ringi liikumas vähem. Seda enam, et paljud reisivad kõigi mugavustega hiigelsuurte matkabussidega – lisaks sabas jäikühendusega auto, millega poes käia – ja nendega igale poole ei saa. Kohtusime tegelikult väga toredate inimestega, kellest mitu meid endale külla kutsus, kui nad peaks enne tagasi jõudma, kui meie teel Alaskale nende kodulinnadest möödume. Või jagasid niisama kohalikku infot oma sala- või muidu ägedatest kohtadest, mida vaatama võiksime minna. 

Baja California on suuremas osas üks hiiglaslik kõrb, aga seal on ka palju imeilusaid randu, eriti poolsaare lõunaosas, mis muidugi turiste meelitab. Talvisel ajal on merevesi jahe, aga hülgetüüpi inimeste jaoks siiski ujutav. Boonusena on praegu vaalahooaeg ja neid võib päris ranniku lähedal mitmeteistkümnemeetrise veepilve saatel lupsu löömas näha. No ja nii me siis kulgesime vaikselt ühest rannast teise ja tegime USA plaani – ja saime igal korral, kui mõne ägeda mägitee avastasime, teada, et enne juunit ärgu me unistagugi, sest teed on lume all –, kuni olimegi ootamatult juba terve kuu Bajal veetnud. 

Paar päeva tagasi jõudsime lõpuks USAsse. Ületasime piiri Tijuanas San Ysidros, mis on maailma üks hõivatumaid piiripunkte, kust käib iga päev läbi ligi 100 000 inimest. Meil vedas ropult, et Sheila ja Mario, kelle juures San Diegos peavarju saime, pidid just tollel päeval oma mootorratastega Tijuanasse mingeid asju ajama tulema ja teadsid, kuidas tsiklitega hiigelpikkadest järjekordadest mööda saada, nii et sättisime end neile sappa. Sujuvaks piiriületuseks tuli täpselt teada, millisest neist mitmekümnest reast passikontrolliputkadele läheneda, siis silmi pööritavate autojuhtide pilgu all risti üle kümne rea pressida ja lõpuks end kuhugi ritta järgmiseks sättida, tigeda juhi pilk selga puurimas. Kusjuures see on täiesti ametlik viis tsikliga piiri ületamiseks. 

Esimesel korral võttis see meil ikkagi aega, sest Mehhiko poolel oli vaja asjad lõpetada ja seejärel end USAsse sisse meldida, aga nüüd võiksime vabalt San Diegost tagasi Tijuanasse kohvil või lõunal käia, sest kuni 72 tunniks ja kuni sajakonna kilomeetri kaugusele Mehhikosse minemiseks ei ole vaja ei endale ega tsiklile mingeid dokumente vormistada. Autoga peaks muidugi mõlemal suunal mitu tundi sabas seisma, nii et kõht läheks liiga tühjaks, aga tsikliga võib edasi-tagasi käia ainult korraks passinäitamiseks peatudes. 

Igatahes on meil nüüd passis 6-kuuline USAs viibimise luba ja seiklus võib jätkuda.

Lisa kommentaar

Email again:
Kommentaarid (4)
Tervitused Rootsimaalt! Mr Trump tegi Ameeriga jälle suureks (vist), nii et nüüd on Teil jupp aega ühe riigiga tegemist :) Edu ja nael kummi! Margus · 2. märts 2020
Kas Ameerikamägedes on rahulik? Euroopas oleks nagu sõda lahti, ma ei mäleta sellist asja alates 1991. aasta Savisaare talongiajast. Oleme jälle raudse eesriide taga ja kui teil peaks täna hüppama pähe mõte koju tulla, siis palju õnne! :P Sverre · 16. märts 2020
Heh, me oleme ônneks vôi kahjuks infosulus, st midagi ikka saame ilmaasjadest teada, aga viitega. Kui môni päev tagasi oma igasuguse levita telkimiskohast mägedes linna poodi läksime ja tühje riiuleid pôrnitsesime, siis pani küll kukalt kratsima. Ignorance is blessing! Aga rekad sôidavad ööd ja päevad, ühe nina teise sabas kinni, nii et küll see vetsupaber ka jälle müügile tuleb. Ja konservid ja makaronid ja purgisupid. Seni sööme liha ja värsket salatit ning tagumikku peseme veega. Nii jube elu, onju. Pärle · 18. märts 2020
Tsau, tiirutate lõuna pool ja võtate tsillilt tundub ja ootate kui põhja pool soojemaks läheb. Ma Rootsis juba neljandat nädalat järjest vabatahtlikult nö koroonavangis ehk ei viitsi Eestisse minnagi veel mõned nädalad, sest siin erilisi piiranguid pole ja kõik toimib, lapsed käivad koolis, inimesed tööl, kaubanduskeskused kinni pole, piirid on lahti kuigi transpordiühendustega on nagu on hetkel, wc paberit poes nagu ikka, loodetakse et inimesed on ise mõistlikud ja ei ole vaja käskude ja keeldudega peale lennata, majandus ilmselt ka eriti ei kannata. Aga no igaks juhuks olge ikka tavapärasest ettevaatlikumad, sest muidu võib reisil pikem sunnitud peatus tulla ja kodu ka kaugel. Edu ja mõnusat kulgemist! Margus · 26. märts 2020