Kommentaarid (3)

Harjutused iseseisvaks eluks

Viimased kolm sõidunädalat olid kuidagi eriti intensiivsed. Ägedad kohtumised, ilusad vaated ja tsiklijamad jätkusid, aga kõike oli lausa üle võlli: kui uus tutvus, siis illegaalselt kanepi kasvatajaga, kellelt riik hiljaaegu neli miljonit dollarit trahvi kasseeris; kui kaunis loodus, siis Vaikse ookeani ääres kulgev Highway 1, mis on üks maalilisemaid rannikuteid maailmas; kui tsikkel ära sureb, siis inimasustusest eemal üksi keset metsa olles; kui mõni loom otsustab tsikli eest üle tee joosta, siis mitte kits, vaid karu.

Mootorratas hoidis mind ärevil kuni viimase reisiminutini: kui minna oli veel 300 km, siis pärast lõunapausi ta enam ei käivitunud. Mul oli kaasas akupank krokodillidega ja pärast toidupoe parklas manuaaliga tutvumist saingi esimest korda elus juhtmed akuklemmidega ühendatud ning tsikli käima. Paraku oli mul vaja kohe tankida ja paak käib lahti süütevõtmega, nii et pidin bensiinijaamas kogu protsessi kordama, aga siis ei julgenud enam tsiklit välja suretada, sest akupank hakkas otsa saama. Nii sõitsingi viimased 300 km puhkamata kohale. Kuna generaatori läbikärssamine on nende tsiklite püsiviga ja minu viimane generaator on sõitnud tavapärase 50 000 km asemel juba 100 000, siis ilmselt on aeg noorenduskuuriks. Seda enam, et ventilaator, mis peaks mootorit jahutama, ei tööta ikka ja mootor kipub üle kuumenema. 

Akupangaga tsikli käivitamine oli muidugi kukepea võrreldes olukorraga ühel õhtul, kui metsa telkima keerasin ja mäest alla ukerdades tsikkel muudkui välja suri. Veeresin alla ega teadnud, kuidas minema saan. Kedagi seal metsas telkimas ei olnud ega tulnud ka, kuigi lootsin universumi abile – no et keegi asjatundja ilmub. Aga küllap pidin ise selle õppetunni saama. Kahtlustasin bensiinifiltrit, sest korra Argentiinas oli tsikkel juba niimoodi käitunud ja siis puhus Jan filtri läbi ja tsikkel hakkas jälle tööle. Ma ei jälginud seda tookord eriti tähelepanelikult, aga teadsin vähemalt kohta, kust harutama hakata. Tund aega hiljem olingi küünarnukkideni tsikli bensiinipaagis, sain filtri kätte ja matkapliidi varubensiiniga läbi puhutud ning juba poole öö ajal sain tsikli uuesti kokku ka. Käivitus puterdades, aga lõpuks hakkas normaalselt käima ja jäigi! Juhuu! Panin õige diagnoosi ja tegin õige ravi ka. 

Sellega mu hädad ei piirdunud. Esiratas hüppab alates rehvivahetusest juba mitu tuhat kilomeetrit tagasi. Tegelikult hüppas ennegi, aga panin selle siis kulunud rehvi arvele. Kontrollimaks, ega laagrid läbi pole, oli vaja tsikkel keskhargile saada. Minu tsiklil on mingi insenertehniline viga, mistõttu pealtnäha kerget tsiklit sugugi nii lihtsasti keskhargile ei saa, eriti kui tal koorem peal on. Punnitasime enamasti Janiga kahekesi teda üles tõsta, nüüd pidin üksi saama. Aga noh, kui jõudu pole, tuleb olla kaval. Valisin pisut ülesmäge koha, nii sai tsiklit kergemini hargile tõmmata. Lõpuks ladusin veel kive tagaotsale, et esiratas õhku tõuseks. Laagrite viga esiratta hüppamine polnud… ega ka kõvera velje (see on valuvelg) ega halvasti peale pandud rehvi ega vigase rehvi ega tasakaalustamata velje ega rehvirõhu, mida proovisin igasugust. Anomaalia. 

Sain niisiis omal nahal testida vanasõnu “häda ajab härja kaevu” ja “mis ei tapa, teeb tugevaks”. Kuigi need kogemused olid tol hetkel närvesöövad ja vaevalised, olid need siiski väga vajalikud. Sain ära proovida ka selle, kuidas on üksi tsiklit kivises jõepõhjas (kuivas küll) püsti upitada. Usaldan end nüüd palju rohkem ja veendusin, et mul polegi kahte ainult vasakut kätt. Igatahes kirjutasin endale välja mitu medalit, ja tsikli talveunne seadmise (õlivahetus, ketipesu, õhufiltri puhastus, jahutusvedeliku vahetus, aku lahti ühendamine) tegin seekord ära ilma kõrvalise füüsilise abita. Jan ja Ahti aitasid küll eemalt nõuga ja Q keeras lahti jahutusvedeliku pudeli korgi. Mootorratas jäi mind Californiasse ootama, et saaksin ühel päeval Põhja-Jäämere äärde sõita – kui Kanada piir lahti tehakse ja lumi Alaskal on jälle ära sulanud. 

Mina tulin talveks koju ootama-vaatama, mis olukorrast maailmas saab. Veenan end, et see oli mõistlik otsus, aga süda tilgub poolelijäänud reisi pärast verd. Ega kusagile mujale ka minna polnuks, igal pool on keeruline. Võtan endale aega sisse-välja hingata ja hakkan siis reisi jätku planeerima! Või vähemalt sellest unistama. Esialgu. Aga peret ning sõpru üle pika-pika aja näha on lausa imeline!

PS. Kui koduuks mu selja taga oli sulgunud, tuli mulle kõne Inglismaa numbrilt, millele ma ei vastanud. Samalt numbrilt tuli kohe kõne ka Marile, kes on minu hädaabikontakt ja oli mind just koju toonud. Temalt uuriti, kas ta minust midagi teab, sest minu seadmelt on tulnud SOS-signaal. InReach oli end kotis ise sisse lülitanud, SOS-luku maha nihverdanud ja signaali välja saatnud. Saime lõpuks ka selle ära proovida, mis siis juhtunuks, kui ma punast nuppu vajutanuks. Kolm aastat reisimist läbi kolmveerandi maailma selleks põhjust ei andnud, aga lõpuks kodus hakkas seade iseloomu näitama ja arvas, et mind on vaja sellest päästa.

Lisa kommentaar

Email again:
Kommentaarid (3)
Tsau, natuke kahju et pead pausi tegema samas tore oleks lisaks mõnusale reisijuttude lugemisele neid ka kuulata ning kunagi ei tea kas mingi mitte kõige parem asi võib hiljem heaks osutuda :) Margus · 25. august 2020
Kuidas siis Eesti üle pika aja tundub? Pisike ja armas, tühiste poliitiliste kemplustega ja kallis? Oled aklimatiseerunud? :) Sverre · 31. august 2020
Ma pole veel suurt kedagi ega midagi näinud, olin eneseisolatsioonis. Aga Eesti on muidugi pööraselt armas! Isegi kemplemised on armsad! Kohanen tasapisi, varsti enam ei naerata kohtlaselt ja löön pilgu maha, kui keegi vastu tuleb :) Pärle · 2. september 2020