Harjutused iseseisvaks eluks
Viimased kolm sõidunädalat olid kuidagi eriti intensiivsed. Ägedad kohtumised, ilusad vaated ja tsiklijamad jätkusid, aga kõike oli lausa üle võlli: kui uus tutvus, siis illegaalselt kanepi kasvatajaga, kellelt riik hiljaaegu neli miljonit dollarit trahvi kasseeris; kui kaunis loodus, siis Vaikse ookeani ääres kulgev Highway 1, mis on üks maalilisemaid rannikuteid maailmas; kui tsikkel ära sureb, siis inimasustusest eemal üksi keset metsa olles; kui mõni loom otsustab tsikli eest üle tee joosta, siis mitte kits, vaid karu.
Üksi reisimise valud ja võlud
Kui te juba mu turvalisuse järele küsite, siis üldiselt petan ma päris kenasti ära, et ma polegi üksi. Sest kui naisterahvas seisab koormatud mootorratta kõrval, siis ega ta ju ometi ise sellega sõida. Kusagil peab olema mees, kes seda teeb. Eriti kui läheduses on püsti kaheinimese telk, siis kindlasti magab seal poksija, kes halbade mõtetega mööduja une pealt lömastab. Või kui telk on jõe ääres, on ta kalal ja naaseb kohe 5-kilose purikaga ning lajatab sellega.
Reisimise võimalikkusest koroonaaegses USAs
Kui me mai lõpus taas teele asusime, oli Ameerika Ühendriikides pea 28 000 uut haigusjuhtu päevas, praegu juba üle 40 000, aga sellest hoolimata näeme teedel, rahvus- ja loodusparkides ning kämpingutes tohutult palju matkabusse, haagissuvilaid ja muidu ilmselgelt reisil olijaid. Räägitakse suisa corona camping craze’ist – koroonaaegsest matkahullusest. Nii osutus asjatuks ka meie algne hirm, et esimene politseinik meid kinni peab ja tagasi koju saadab.
Koroonaaja tegemistest ja mis edasi saab
Tundub päris uskumatu, et oleme juba üle kahe kuu paigal olnud. See aeg on kulunud kuidagi kiiresti, aga eks heas seltskonnas ja mugavates oludes lähebki aeg ruttu. Oleme püüdnud endale kogu interneti läbilugemisest tulemuslikumaid tegevusi leida, aga eks saame ka piisavalt lulli lüüa.
Elu nagu filmis
Oh, on see alles kuu olnud! Tunneme, et meist päriselt hoolitakse, sest iga päev küsib keegi teist meie järele ja see on väga liigutav. Aitäh teile! Oleksin ammu kirjutanud, et mis me ja kus me, aga enam-vähem kohe, kui USAs eriolukord välja kuulutati, sai mu arvuti tõsisemat sorti veekahjustused ja viibis viimased kolm nädalat taastusasutuses. Nüüd oleme jälle koos ja saan lõpuks kirjutada ning joonistada.